Goooood morning Vietnaaaaaaaaaaaaam!

Hyyan kohe algatuseks valja, et Vietnam on olnud vaga positiivne yllatus. Mul ei olnud mingeid ootusi ega ka suurt ettekujutust, et mis voi kuidas, aga siiani on koik sujunud aiva tousvas joones.

Nagu mainisin, siis Kambodia piirile soitsime taksoga, piir tuli yletada seljakott seljas ja jalgsi ning Vietnami poolel pidada maha paris korralik  "hinnasoda"  motikajuhtidega, et saada kyyti 10 km-i kaugusel asuvasse piirilinna Chau Doc. Onneks olime neljakesi (mina, Jo ja kiwi paar kellega taksot jagasime) ning tais meelekindlust mitte lasta endal nahka yle korvade tommata. Hind langes 25$ per nagu 3$-le. Paris hea, voi mis?! Tana voin kindla veendumusega oelda, et motikasoit (ka passangerina) Vietnamis ei kuulu minu lemmiktegevuste hulka. Ja ei hakka sinna ka kunagi kuuluma:) Elu on mulle siiski liiga kallis!!  Piirilinnast liikusime Joga edasi kohe jargmisel paeval. Selle asemel, et soita otse Saigoni (praeguse nimega tegelikutl Ho Chi Minh City), otsustasime, et teeme kaasa 2-paevase nn. Mekong River Delta tuuri. See tahendab, et kaisime jargmisel paeval organiseeritud  tuuriga vaatamas floating marketit Mekongi joel, kalakasvandust, kohalikku "kylaelu" ning soitsime bussiga veel lounapoole linna nimega Can Tho. Mina ja Jo soitsime Can Thost edasi paadiga (veel lounapoole) vaikesesse kylla ning oobisime kodumajutust pakkuva pere juures. See viimane oli iseenesest vaga lahe kogemus, aga kogu too muu tuuritamine on hirmus turistikas ja tyytu. Aga samas tuleb tunnistada, et see oli hea voimalus naha Vietnami maaelu (eriti enne Saigoni joudmist!). Jargmise paeva transport sisaldas taas natuke paadisoitu mooda Mekongi joge ning ca 6 tundi bussisoitu, et jouda Saigoni.

Paljud olid meid hoiatanud, et Saigon on yks kole koht - meeletu liiklus, saastatus, kisa-kara ja mustmiljon mootorratast. Igatahes olime molemad valmis koige hullemaks. Voib-olla ongi nii, et kui su ootused on madalamast madalad on sind kerge positiivselt yllatada? Igatahes - nii mulle kui Jole meeldib Saigon vaga. Jah, liiklus on hullumeeldne, kuid kindlasti mitte nii hull kui Indias (siin vahemalt ei ole tanavatel lehmi ja harjarakendeid). Jah, iga paev hommikul esimest korda teed yletades olen kindel, et see on mul viimane kord. Kuid paeva lopuks olen "taiega" proff. Votmesona on enesekindlus - hinga sygavalt, tomba koht sisse (et profiil voimalikult lapik oleks) ning lihtsalt astu enesekindlalt liikluskeerisesse. Oluline on hoida yhtlast ja aeglast tempot (igasugune sipsimine ja edasi-tagasi hyplemine voib saada saatuslikuks) ning silmsidet ning sirge seljaga edasi liikuda. Ja see toimib!!! Kordan - enesekindlus, rahulik ja yhtlane  tempo ning silmside on votmefaktorid ohutuks ja tervislikuks teeyletamiseks. Mootorrattaid on siin meeletult ja nad koik soidavad igasuguseid reegleid eirates, koik labisegi ja igayks tapselt sinna, kuhu juhil tarvis ning pidevalt signaali andes. Valgusfoore kyll on - moned - aga nende puhul tuleb eriti ettevaatlik olla - jalakaija rohelist tuld millekski vaga oluliseks ei peeta.

Igasuguse nodi myyjaid ja sind soidutada tahtjaid kyll on, aga nad ei ole nii pealetykkivad kui Kambodias ning reeglina pearaputusest ja viisakast "no thank you-st" piisab. Kyll aga tekitavad nostalgiat ja meenutavad vanu "haid?!!:)"  aegu punased lipud viisnurkade, sirpide ja vasaratega ning toolisklassi ylistavad loosungid, plakatid ja kujud.

Ma ei saa mainimata jatta, et meie elamine Saigonis on supper. Kutsume seda oma "penthouse-iks". Hostel ise asub pisut backpackerite peatanavalt eemal, mooda vaikseid tanavaid "sissepoole". Meie elamine on hoone koige korgemal korrusel, viimane ots tuleb sinna ronida mooda redelit!!. See-eest on aga kogu korrus meie!! Kui nyyd ytlen kogu korrus, siis pean toetruu pildi jatmiseks mainima, et hoone ise on suhteliselt kitsas. Aga sellegipoolest - meie toal on aknad igasse kylge (mis tahendab kyll, et paeval elame kasvuhoones:) - konditsioneeri votmiseks olime liiga koonrid), korruse peale on meil oma privaat dushiruum (aa - sooja veega muuseas) ja toalet ning vaike rodu (mida kasutatakse pesu kuivatamiseks - aga mis sellest, ega rippuv pesu vaadet riku?!). Aga peamine on see ohkkond, mis siin on! Hommikuti sood teiste backpackeritega yhe laua taga hommikusooki, mida perenaine kohe korval asuvas koogis valmistab. Voib olla on see koht just pohjus, miks Saigoni nii pikaks pidama oleme jaanud?!! Aa, ja oma penthous-i eest maksame 5$ nagu (breakfast included).  

Oleme paris palju mooda linna lihtsalt ringi jalutanud, kainud kunstimuuseumis,  uidanud turgudel ning vaadanud yle linna olulisemad vaatamisvaarsused.  Siiski peamiselt lihtsalt guljaitanud mooda linna ja hoidnud silmad-korvad lahti. Tekkinud on juba oma lemmikohad, kus mango-shake'i juua, kust votta kohvi voi spring rolle (aah, minu lemmikud, fresh spring rolls, mitte deep fried!!) jne jne.

Aga koige huvitavama seiga jatan aga jargmiseks korraks:) Kuna praegu on oo ja uni tikub silma ja ei jaksa rohkem !!! Aga siis on teil pohjust taas tagasi tulla:) Peaaegu olen juba tanasesse paeva joudnud. Bloggi kirjutamine on yks raske too, et te teaksite:) Aga mu ainuke kohustus siin, nii et patt oleks viriseda.

.... No nii, ylevalpool antud lubadusest on kena nadalake mooda tiksunud:) Aga parem hilja, kui mitte kunagi eh?!

Anyway! Enne kui edasi liigun veel paar sona Saigonist. Justkui multifilmist "Hunt Kriimsilma seitse ametit", voin nyyd oma eelnevatele ametipostidele lisada ka inglise keele opetaja oma!! Nimelt, pakuti meile diili, et kui tuleme ja raagime veidike kohalike lastega inglise keeles, siis saame tasuta tuuri Saigoni lahedal asuvatesse Cu Chi tunnelitesse ("must-see" vaatamisvaarsus Louna Vietnamis, kuhu meil oli plaanis nii-ehk-naa minna) ning Cao Dai templisse. Ja tasuta asjad meil ju meeldivad!!!! Kui mina kujutasin ette, et laheme ja istume 4-5 opilasega vaikeses intiimses ringis ja raagime inglise keeles tyhjast-tahjast (sest nii seda meile algselt serveeriti), siis vottis pisut kogelema, kui oppeasutusse kohale joudes suruti mulle katte opik, naidati kus eelmine kord pooleli jaadi ning juhatati klassiruumi, kus olin vastakuti ca 20-ne puberteedieas kohalikuga, kelle prioriteetide hulka inglise keele oppimine  toenaoliselt ei kuulu. Egas muud yle jaanud, kui tuli end kokku votta ja kiiresti uue olukorraga kohaneda. Tund iseenesest seisnes paljuski selles, et mina lugesin opikust lauseid ette ja "lapsed" kordasid jargi. Esimeses tunnis pidin labi viima ka etteytluse, mis opilastele vaga ei meeldinud (jareldan seda negatiivsetest haalitsustest, mida klassitais opilasi esitas - mitte et oleksin aru saanud, mida nad tapselt ytlesid).  Ei tundu just koige efektiivsem viis keele oppimiseks (tundub, et nad paljuski lihtsalt tuubivad lauseid pahe ja yritavad voimalikult tapselt imiteerida oiget haaldust), aga andsin oma 2 tundi ara ja otsustasin mitte hakata minu arvates lonkavat systeemi muutma. Igal juhul, vaga huvitav kogemus oli. Kooli direktor yritas "varvata" meid ka jargnevates paevadeks ning pakkus vastutasuks tasuta elamist, kuid tundsime Joga, et yhest korrast tegelikult taiesti piisas:)

Meie (st mina ja Jo - kuna meil klapib omavahel ylihasti, siis ilmselt reisime labi Vietnami koos) edasine plaan on liikuda mooda rannikut yles pohja valja. Turistidele ja backpackeritele on Vietnamis reisimine lihtne. Meie otsustasime votta nn. "open bus" pileti, mis tahendab, et ilma fikseeritud kuupaevadeta on meil olemas bussipilet, mis labib koik linnad, mida tahame kylastada - Mui Ne, Dalat, Nha Trang, Hoi An, Hue, Hanoi. Ise otsustame, kui kaua kuskile pidama jaame. Nii, et jargmine peatus on beach-i linnas Mui Ne...