|
|
|
Meie kauaoodatud trip to the nature taitis 100% meie ootused. Ja rohkemgi veel!!! Yritan tagant jargi asju kirja panna, kuigi see saab olema pagana raske. Igas paevas on olnud nii palju uut, nii palju ilu ja emotsioone, et neid ei joudnud alati kohapeal olleski “ara tunda”, seda enam siis tagant jargi sonadesse sepistada. Aga bare with me, ma annan endast parima.
Meie matk Wayanardi pakkus kosutust nii viimasel ajal pisut kaest lastud fyysilisele vormile, kui ka hingele ja vaimule. Wayanardi piirkond asub Kerala state-is louna Indias, mis on laane pool aaristatud imeilusate randadega ning idapiiril laiuvad maed.
Teel olemise kaigus tekkisid meil erinevatele paevadele iseloomustavad nimed. Tagant jarele saime aru, et oma soitu Sulthon Bathery-sse voime kutsuda “positiivseks bussipaevaks”. Koik sujus nagu olitatult. Piletid olid ette ara voetud, bussid valjusid oigetel aegadel ja olid tosiselt mugavad ja nii kiired kui teed vahegi voimaldasid. Yhesonaga kohale joudes imestasime, et miks inimesed kyll India bussiliiklust kiruvad ja seda eriti ei soovita. Nooh, etteruttavalt voin oelda, et saime seda hiljem ka omal nahal kogeda.
Meie esimeseks staabiks sai taiesti tyypiline India vaikelinn Sulthon Bathery oma rapaste ja kararikaste tanavatega ning uudishimulike inimestega. Meie giidiks matkadel oli hasti tore kohalik nimega Sabu – hasti monusalt tagasihoidlik ja muhe. Tegelikult nagu enne juba mainisin, on seda looduses kogetut raske sonadesse panna. Katsun yles laadida moned pildid – ehk saab sealt natuke aimu. Loomulikult juhtus ara ka see, et koige hingematvamate vaadeteni joudes said nii minul kui Terril tyhjaks kaamera akud. Need pildid on talletatud ainult meie mallu:) Aga ma katsun siinkohal siiski monel faktid kirja panna, kasvoi selleks, et ise endal meeles seisaks ning kui kunagi keegi peaks sinna kanti sattuma, siis on kust eelinfot leida.
Esimesele matkapaevale sai nimeks “Waterfall”. Iseenesest ronisime sel paeval ka ca 4000 jala korgusel olevasse koobastikku Edakkal Gaves, mis tolkes tahendab “the stone inbetween”. Koopa seintel on sailinud moned joonised ja kirjad ajast 4000-1700 BC. Koopast edasi on veel ca 1000 jalga ronida, et jouda Ambukuthymala mae tippu. Kokku tahendas see ca 2-3 tunnist matka, kus vahepeal tuli paris tosist rock-climbingut teha. Ja nagu ikka, on vahel yles minemine isegi kergem, kui allatulek.
Aga kui arvasime, et sellega antud paeva “tipp” voetud, siis eksisime rangalt. Meie jargmiseks sihtpunktiks oli Meenmutty Waterfalls. Selleks, et koseni jouda tuli labida vaike loik tee kasvandust (ime-ime ilus) ning paris tosine dzungel. Kose kohinat oli kuulda juba pikalt enne, kui hiiglane ise vaatevalja ilmus. No, vaat see oli voimas ja seda ma kirjeldada ei moista:) Lisaks kohinale oli juba eemalt tunda ka kylma ja niiskust, mida kosk ohkas ning lahedale joudes oli myra nii kova, et teineteisega raakida oli raske. Ja mis sa seal ikka raagid, eks ole!! Aga koige ehedam kogu selle kogemuse juures oli see, et kogu vaatepilt oli ainult meie. Paris-paris meie oma, ei pidanud seda looduse powergame-i nautima olg-ola korval koos saja teise piltiaparaate klopsiva turistiga. Ja kuna pole turiste, siis pole ka piiranguid. Ehk siis vaba voli oli minna ja votta yks suplus kogu selle veemollu keskel. Moeldud, tehtud!!
Aga ka see ei olnud veel koik. Meid ootas ees veel yks ca 1 km-ne matk (enamus ajast yles mage) labi kohaliku kyla Neelimala viewpoint-i. Sealt avanes eemalt vaade kogu orule, magedele ja Meenmutty kosele (kusjuures, siis nagime, et see osa kosest, mille juures meie olime mollanud, olid vaid yks loik kolmeosalisest veekukkumisest. No voimas, muud ei moista kosta). See on koht, kus turiste ei kai peaaegu yldse, kuid see oli vaade, mida Terriga researchi tehes yhes raamatus nagime ning parast mida otsustasime, et see on koht, kuhu tahame minna.
Teise matkapaeva nimi on “hard-core trekking ehk Chembra Peak”. See on kohaliku maestiku korgeim tipp (ca 7000 jalga merepinnast). Raja pikkus makke oli Sabu jutu jargi ca 6 km, mis iseenesest ei ole ju midagi, aga ma ei liialda palju kui ytlen, et rada mae tippu laks peaaegu pystloodis (voi noh, kui liialdan, siis oige natuke). Meil Terriga laks tipu votmisega ca 2,5 tundi, Mart kepsutas yles hoomatavalt kiiremini. Aga need vaated ja see “mina & maailm” tunne, see oli tapselt see, mida mina puhkuse all silmas pean ning mida me otsima olime lainud.
previous travel blog entry
Would you like to comment or ask a question?
Sign up for a free account, or sign in (if you're already a member).