SIIN TALLINN

Siin Tallinn. Teen hüppe ajas tagasi. Nii nagu seriaalides tehakse – et lugu ikka segasem saaks. Kujutage siis ette, et  suvi on  alles algamas. On juuni kuu ja on aasta 2008!!

The day is ending. It’s time for somethiing that was beautiful to turn into something else that is beautiful. Let go!! Let go and watch the stars come out on the outside and on the inside. Eat, pray, love

Ma olen ära olnud 1,5 aastat. Nutta tihun siis kui maandun Helsingi lennujaamas?? Ütlen küll mõttes iseendale, et “oot-oot, vara veel. Vaja veel paar tundi lennujaamas kannatada, et siis moosiriiuliga 20 minutiline õhulend teha ning SIIS on õige aeg emotsioneerida.” Aga ega pisarad hüüa tulles. Inimesed lennujaamas on juba rohkem “omade” moodi küll. Eks olen ju üksjagu aega lennujaamades veetnud selle äraoldud aja jooksul, aga koju minemise/tulemise mõtled enda jaoks suureks ja eriliseks. Liigun hinge värinaga (noh, see on nüüd natuke liialdatud, aga kirjanduslikus plaanis mõjub, eh!?) Tallinnasse väljuva lennu värava poole. Üritan eestlasi ära tunda. Olen kindel, et mõni tuttav on kindlasti sama lennu peal. Ja nii ongi. Saan eesti keelt harjutada.

Tallinnasse maandudes pisarad ei tulnud. Olin seda hetke enda peas nii mitu korda läbi mänginud, et kui see siis reaalselt käes oli – see koju jõudmise hetk, siis nagu ei teadnudki, et mida tunda. Ootan lindilt oma kotti ja näen automaatselt avanevate ja sulgevate uste vahelt oma ema – piibelehed näpus. Ikka ei taha kuidagi uskuda, et nüüd olengi SIIN. Aga enne kui saan oma kallimaid kallistada, tõmmatakse mind tolli ja tahetakse näha, mis mul kotis on. Tollitädi küsimusele, „kust te tulete?” ei oskagi kohe esimese hooga midagi vastata. Kust ma siis tulen? Helsingist, Vietnamist, Austraaliast... laiast maailmast. Ukse vahelt näen oma õde ja Güntherit. Esimest korda üle 1,5 aasta. Ma ikka ei tea, mida tunda... Güntheri nägu on üleni mingi pruuni ollusega koos – hiljem selgub et shokolaad. Ja siis ma saabun... kallistame, oleme kuidagi natuke kohmetud ja asised. Günther vaatab mind väikese umbusuga – ema ja õde korrutavad, et see ongi nüüd tädi Liina. Ma ikka ei tea, mida tunda... Liiga palju kordi olin seda hetke oma peas mänginud. Peaks ju midagi erilist tundma – ülevat, õndsat... no midagi e r i l i s t. Sõidame Tallinna peale, sõidame kodu poole. Günther jonnib natuke – lõunauinak jäi täna vahele. Keerame kodutänavasse, Lõokese uulitsasse – no NÜÜD peab ju ikka mingi eriline tunne peale tulema, ma mõtlen. No stiilis „meil aia-äärne tänavas”... Tavaline tunne oli (ehe-eestlaslikult „normaalne” noh). Nagu oleksin korra Tartus käinud. Ärge valesti mõistke – üliarmas ja kodune oli istuda Pille (õde mul) kõrval tema automobiilis, Günther tagapingil piiksumas ning rääkida näost-näkku et mida nemad täna tegid. Kõik on nii nagu ma ei olekski ära olnud/käinud. 

See vist ongi läbiv joon kogu selle 3 nädala jooksul, mis kodus olin. „Nagu ei oleks ära olnudki” – kõik oli endiselt kodune. Ja samas... tundsin, et kaotan iseennast. Ärkasin esimesel hommikul kella 4 paiku hommikul – ikka koos päikesega nagu siin harjunud. Ainult jah, suveaja päike on kodus kole virgas – vara üles, hilja voodi!! Aga jah, tõusin koos päikesega ja kõndisin paljajalu hoovipeale. Tegin tiiru ümber maja – maja kus olen üles kasvanud ning kogu oma elu elanud. See on kummaline tunne, kui miski on nii kodune ja nii võõras samal ajal. Kui hing on tühi ja täis samal ajal. Kui tunned, et oled kodus ja kodust eemal samal ajal. Kui tunned, et oled omade keskel ja võõras samal ajal. Kui oled inimeste keskel, kes teavad sinust nii palju, kellega oled koos üles kasvanud, koos „sittusi” teinud ja kes samal ajal tunnevad, aga ei TUNNETA sind. Kui tunned, et TEAD kes sa oled ja kaotad iseennast samal ajal!!! Sürr!!

Nii kurb, kui see ka ei ole, siis minu jaoks sai selgeks see, et hetkel ma jääda ei saa. Jällegi, ühelt poolt kurb, teiselt poolt vabastav! Ma tean nüüd, et minu rännak on alles alanud. Never say never – ühel päeval võib juhtuda, et ring saab täis ning jõuan tagasi sinna, kust teekonda alustasin. Sedakorda tagasi olles aga tundsin, et need sammud, mis olin iseenda avastamise suunas astunud, ei olnud mind viinud piisavalt kindlale pinnale ning libisesin vaikselt aga järjekindlalt (slowly but surely) tagasi „vanade” ebakindluste, destruktiivsete mõtete ning hoiakute küüsi. 

Kodumaa pinnal sain tähistada oma sünnipäeva. 31 sedakorda. Ma ei maini seda siinkohal mitte seepärast, et ma iseenda sünnipäeva mingiks tohutult märkimisväärseks verstapostiks pean, vaid et kasutada oma vahepeal populaarsust kogunud bloggi (mis siis tollest populaarsusest hoolimata pikaks ajaks varjusurma langes... ja nüüd tuhast tõusta üritab) lehekülge, et öelda !aitäh! oma kallile sõbrannale Mannule, kes võttis vaevaks (ja see pidi olema aeganõudev ja omakasupüüdmatu pingutus!!!) koguda ja kujundada  minu bloggi raamatuks! Kohe päris raamat, köidetud, piltidega, Liina Tael „Rännak Iseendaga” kaanele trükitud. Ma olin päris paksu raamat kokku kirjutanud, üllatus iseendalegi...

3 nädalat on lühike aeg. Liiga lühike. Tagasi vaadates on see kogu see aeg udu sees ja vahel tundub, et kas sai üldse käidudki. Üritasin palju aeg veeta Günteriga, lootes natukenegi jätta oma jälge või õigemini anda oma panust tema lapsepõlve mälestustesse. Ta oli ju kõigest 6 kuud vana, kui ma esimest korda läksin, liiga väike et mäletada. Aga eks minu trumbiks jääb igaveseks fakt, et ta veetis oma elu esimese tunni minuga tõtt vaadates!! Ehkki tõele au andes, on see fakt vist rohkem mulle endale eneselohutuseks ja  süütunde leevendamiseks, kui midagi millele G oma elus tõeliselt toetuda võiks.

Ma ise vahel meenutan oma lapsepõlve ja meil („meie” minu lapsepõlves koosnes minust, minu õest ja minu onupojast ja onutütrest) oli „Inglismaa tädi”, kes elas Londonis ja keda me oma lapsepõlves ihusilmaga nägime ehk 2-3 korda (isa võib mind parandada, kui ma eksin??) , aga kes mängis meie fantaasia maailmas vägagi olulist rolli. Ta oli justkui kergelt maagiline müstiline muinasjutu tädi muinasjutu maalt. Seda kujutluspilti lapse mälus ja maailmas mõjutasid kindlasti see elevus, millega kogu pere istus telefoni ümber ning ootas operaatorilt kaugekõnet, et siis mõned minutid üle kehva ühenduse telefonitorusse kriisata ning muidugi  sünnipäevadeks ja jõuludeks tädi poolt saadetud pakid tol ajal nii teistsuguste „välismaa” asjadega.

Ühesõnaga, mis ma öelda üritan on see, et ma tahan G elus olemas olla ning ma kogu südamest loodan, et mul õnnestub hoida seda sidet, mille me tema sünni päeval lõime, mitte ainult hoida vaid tugevdada.

Jaanilaupäeval olime Kadarikus (minu maakodu, üks mu lemmikkohti maamunal), tegime suure tule ning mina vihtusin õhtu otsa sauna ja tiigi vahel, et ikka tükiks ajaks küll saaks. Minu tagasilend on järgmise päeva õhtul. Lennujaama lahkumisega läks nagu alati taas kiireks... aga vist esimest korda ema ei sabistanudki väga. Kuna nagu ta ise ütles, tal ei oleks midagi selle vastu kui ma lennukist maha jään.

Kurb oli. Ega palju ei olnudki teineteisele öelda. Istusime Pil-iga seljad kergelt küürus pingiserval ja tihkusime nutta. G sibas ringi joosta, tahtis eskalaatoriga üles alla sõita ning andis kõvahäälselt teada, kui ta arvas, et asju päris täpselt tema juhtnööride järgi ei tehtud.

Kuidas ma seletan oma kõige kallimatele seda tunnet, mis mind minema sunnib? Kuidas ma seletan, et kuigi mul on nendega hea, ei saa ma jääda? Ma proovin....

It is not the capacity to worship buddhas, but to become a buddha;

not to follow others, but to develop awareness within

 that brings quality of light and love to all that we do.

Osho

Let the beauty that you love be what you do

Rumi

Meil kõigil on siin elus oma asi ajada. Jooga filosoofias kutsutakse seda dharmaks. Meile kõigile on sünniga kaasa antud anne, unikaalne kingitus mida saame teistega jagada. See on alati meie sees olemas ja see on igaühel olemas. On neid, kes teavad lapsepõlvest saadik, mida nad teha tahavad. Ja on neid, kes jäävadki otsima. Enamus ei teagi, et nad midagi üldse otsivad... Aga see on meie kõigi sees olemas!!! Sinu dharma on midagi, mis tuleb sinu südamest. See võib elu jooksul muutuda, aga on 3 lihtsat tunnust, mille järgi sa tead, et järgid oma dharmat:

esiteks – kui see, mida sa teed, teeb sind õnnelikuks

            teiseks -  kui see, mida sa teed on sinu jaoks lihtne ja pingevaba. Elu ei ole mõeldud olema hädaorg (siinkohal julgen vastu vaielda vanade eestlaste tõekspidamistele ja vanasõndele stiilis „kes kannatab see kaua elab”)

            kolmandaks – kui see, mida sa teed teenib üllamat eesmärki (kui pelgalt suuremates kogustes raha ja mammonat kokku ajada). Ehk siis raha iseenesest ei ole kurja juur, inimeste ahnus on (isegi vast mitte ahnus, aga see illusioon milles elame... see pidev hirm, et kõike on liiga vähe... alati on vaja juurde... otsime küllust valedest allikatest...). Kui aga see mida sa teed (see, mis tuleb sinu südamest, teeb sind õnnelikuks ning tuleb sulle lihtsalt... kuna sa teed mida sa armastad) teeb/toob head teistele, keskkonnale, ühiskonnale (maailmale, if you willJ) ... oled sa õigel teel.

Selleks, et oma dharmat leida ... oma elu mõtet (on ehk värvikam, dramaatiliem väljend?!), tuleb tihti jätta loogika ja „mõistuse hääl” ning õppida kuulama oma südant. Südame hääl oli see, mis mind tänaseks enam kui 2 aastat tagasi „sundis” kodunt lahkuma. Siis ma seda ei teadnud... ja täna tagasi vaadates tõstan kaabut, et tolles „teadmatuses” oli mul endiselt piisavalt julgust see samm astuda. Ma endiselt vaid kompan oma dharmat, aga tean et olen õigel teel!! See hääl minu sees on teekonna jooksul kogunud märgatavalt volüümi ning teadlikkus, millel minu enese- ja maailmavaade põhineb, on teinud sõnulseletamatu hüppe. Aga kõige tähtsam on meeles pidada, et oluline selle teekonna juures ei ole mitte sihtpunkt, vaid teekond ise. Ikka seesama äraleierdatud kohal olemise, hetkes elamise teema. Aga kui ühel hetkel saavad loetud kontseptsioonidest omal nahal kogetud elamused/kogemused – siis ärkavad need lihtsad tõed, sõnad, ütlused ellu; nad saavad uue tähenduse; nad hakkavad sinuga rääkima. See on ilmselt nagu see minu jutt siin (ja ka edaspidi) - on neid, kes loevad ja mõistavad poolelt sõnalt. Kas pole too äratundmise rõõm imeline.!! Kui palju kordi olen ma seda ise tundnud... „jumal tänatud, et on ka teisi, kes loogikavastaselt tegutsevad”.  Ja siis on neid, kes loevad ja ütlevad/mõtlevad „ei noh, aga...” J Ja mõlemad on ok!! Nagu ma ütlesin, me kõik oleme siin OMA teekonnal. Me ei pea ühte jalga käima. Oluline on aktspteerida ning lasta teistel olla seal, kus nemad parasjagu on! Mõtle, kui palju tolerantsemad ja armastavamad me oleksime, kui see viimane ei oleks pelgalt kontseptsioon paberil, vaid meie normaalne/igapäevane suhtumine oma „kaasteekondlastesse”.

OK, läheme tagasi lennujaama... kus järjejutt pooleli jäi, enne kui targutamine teele vahele tuli. Ma ise loodan, et äkki see eelpool öeldu annab natukenegi rohkem kaalu, tähendust ja selgitust, kui ma ütlen oma kallitele, et ma lähen, kuna pean OMA teed käima, sest see on ainus viis oma dharmat järgida. Ma PEAN minema, kuna midagi mu sees ütleb nii. Ma olen õppinud mitte küsima „miks?”. Ma olen isegi õppinud mitte küsima „kuidas?” Ma olen õppinud usaldama. Aga ma mõtlen, et ma räägin sellest hiljem... Siis kui seisan järjekordsel ristteel, kus olen võtmas järjekordset sammu tundmatusse, jättes järjekordselt maha selle mis on turvaline, kindel ja ... loogiline.

Aga vahepeal pean teid kurssi viima ca 6 kuu südamevalugaJJ!! Kõlab julgustavalt!! 

Kuna ma oma viimase sissekande lõpus (eelmise aasta aprillis..rrr) suure suuga oma armastusest pajatasin... siis ei saa ju seda õhku rippuma jättaJ! Kui juba teemaks võetud sai... kui juba otsustasin, et tahan jagada... siis tuleb jagada nii head kui halba! Nii armastust kui selle kaotamist. Onju nii!