Å ampanjalinn

see all photos »

See 206 000 elanikuga asustatud linn on üks tähtsamaid šampanja tootmise keskuseid. Otsustasime ka ise veenduda, et mismoodi seda suurejoonelist jooki siis tehakse ning sisestasime auto navigatsioonisüsteemi Lonely Planeti poolt soovitatud šampanjakeldri asukoha, milleks oli Taittinger. Juba koht ise nägi välja suurejooneline oma särava interjööriga. Uksel tervitas meid laua taga istuv kiitsakas preili, kes rääkis lahkelt ka inglise keelt ja selgitas, et ekskursioon (7€) toimub alles paari tunni pärast ja läbiviimise keel sõltub sellest, mida grupi enamus soovib. Seetõttu suundusime ajaviiteks söögikohti otsima.

see all photos »

Kaua ei pidanudki otsima – astusime sisse täitsa suvalisse brasserie'sse (sellist tüüpi koht, kus on võimalik päevläbi sooja toitu tellida). Koht oli rohkem selline baari moodi, üsna suitsune ja lärmakas. Teenindajateks olid sõbralikud vanaprouad, kes kohtlesid külalisi väga emalikult, justkui nad toidaks oma lapsukesi. Kuna ma ei saanud prantsusekeelsest menüüst väga palju aru, siis valisin ma täitsa suvalise roa ja R osutas tellimuse esitamisel kõrvallauas istuva noormehe prae poole. Üllatavalt kiiresti saabusid meie valikud ka lauda ning lähemal vaatlusel osutusid need lausa maitsvaks ja toitvakski.

see all photos »

Jõudes tagasi šampanjakeldrisse, ootasid ees vaid mõned sakslased. Kuid pikapeale hakkas rahvas kogunema ja lõpuks oli kokku tulnud mitmeid erinevaid rahvuseid, isegi paar austraallast. Lõpuks otsustati siis tuur läbi viia inglise keeles. Prantslaste nördimus oli muidugi suur, aga virisema ei hakatud õnneks.

Ekskursioon algas keerdtrepiga, mis viis meid maa alla, kus asub nende suur varandus: lugematu arv šampanjapudeleid. Kelder nägi pigem välja nagu üks suur koobas, nii kitsaste kui laiade vahekäikudega.Selgus, et šampanjat tehakse punastest Pinot Noir’i, mustadest Pinot Meunier või valgetest Chardonnay viinamarjadest. Et produtseerida kvaliteetset (ja hinnalist) šampanjat, on kogused üsna piiratud: igal aastal valmistatakse ca 160-220 milj pudelit, millest suurem osa tarbitakse ära Prantsusmaal ja Suurbritannias. Šampanja tegemise protsess on üsna keerukas, täpne ja aeganõudev. Toimub kaks käärimise protsessi, millest esimene toimub vaadis ja teine peale veini villimist, kui lisatakse ka suhkur ja pärm. Järgneva 2 kuu jooksul kui jook on keldris 12ºC juures “küpsemas”, muutub vein kihisevaks. Seejärel eemaldatakse pudelipõhjast sete, pöörates iga nädal käsitsi igat pudelit kuni rõhk on jõudnud pudeli korgini. Sellele järgneb degorgement, mille käigus tahkub šampanja ja eraldub sete, mis eemaldatakse. Selles faasis reguleeritakse joogi magusust, lisades erinevates kogustes juba vanemat sorti šampanjaga lahustatud siirupit. Siis asetatakse noore šampanjaga pudelid küpsemisprotsessiks keldrisse 2-5 aastaks, olenevalt villimisaastast.

see all photos »

Kui lõpp-produkt kannab nimetust brut, tähendab see, et jook on eriti kuiv, sisaldades vaid 1,5% suhkrut. Extra-sec tähendab, et jook on väga kuiv (kuid mitte nii kuiv kui brut); sec tähendab kuiva ja demi-sec kergelt magusat šampanjat. Kõige magusam variant šampusest on doux. Kuulsaimad šampusekeldrid on näiteks Möet et Chandon, Veuve Cliquot, Mercier, Mumm, Krugg, Laurent-Perrier, Piper-Heidsieck ja Taittinger.

see all photos »

Muidu oli ekskursioon üsna informatiivne, kuid pettusin selles osas, et lõpus näidati ainult seisvaid masinaid. Oleks ikka palju põnevam olnud näha, kuidas masinad on töös ja kuidas see protsess siis ikka toimub. Näha oli seda tookord võimalik ainult videolindi pealt, prantsuse keeles. Õnneks peale seda saabus meeldiv osa: šampanja degusteerimine. Pakutud mark oli väga mahe ja mulje oli, justkui oleks keegi klaasi põhjas ja puhuks mulle üles.

see all photos »

Seejärel  me rohkem šampanjakeldreid ei külastanud, sest vajalikud meened šampanjapudeli nõu, klaaside ja paari pudeli šampanjaga said hangitud. Seega otsustasime edasi liikuda, sest Reims ise polnud väga huvitav. Linn on suhteliselt “laiali” ja ajanappusel ei jõudnud lihtsalt iga linnaosaga tutvust teha.