Sintra

Sintra on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse oma 19. sajandi romantismipärase arhitektuuri tõttu. See on linn, mis asub ca 20 km kaugusel Lissabonist, kõrgel mäe otsas, mistõttu on tal täielikult oma mikrokliima. Seal suvitasid nii Portugali kuninglikud õukondlased kui ka maurid enne neid. 1493.a oli suurte tuulte tõttu oma kursi kaotanud laev, mille päästis Sintra tippude silmamine ja seejärel maabumine Lissaboni sadamas. Selle laevaga purjetas Hispaania lipu all Christopher Columbus. Huvitav, kas ta oli just Ameerikast tulnud (avastas selle 1492.a)? :)

Meie ei jõudnud Sintrasse laevaga, vaid rendiautoga (Ameerikaga on seotud küll: Chrysler) ja üsna hilisõhtul, kui enam tuuled ei puhunud ja vihma ei sadanud. Oli juba täitsa pime ja meil polnud öömajagi broneeritud. Vaatasime LP'st välja ühe sobiva kirjeldusega öömaja, mis osutus veel meeldivamaks kui me ette kujutasime. Lasime ukse taga kella, mille peale tuli meid tervitama Portugali vanatädike, kes ilmselt oli ka selle öömaja omanik. Me ei leidnud ühist keelt, kuna ta ei saanud sõnagi inglise keelest aru ja meie ei mõiganud portugali keelt, aga sellest hoolimata saime kaubale. Ainus vaba tuba oli lilleline sviit, millele tehti allahindlustki.

Õhtuga polnudki midagi rohkemat peale hakata kui külastada restorani. Seal jäime oma söögi, teeninduse ja atmosfääriga väga rahule.

Päeva alustasime Palácio Nacional da Sintra'st, mis asub Sintra kesklinnas. See on üks paremini säilinud keskaegne kuninglik palee Portugalis, kus elati järjepidevalt 15-19. sajandini. See on ühtlasi ka UNESCO nimekirjas. Paleed on asustanud kolm erinevat kuninglikku perekonda, seega igaüks on endast midagi maha jätnud ja teiste poolt loodut parandanud. Igal toal on oma ajalugu ja põnev looke. Kõik jutud on ka inglise keeles. Sissepääs oli vist 5€.

Seejärel oli aeg minna kõige kõrgemasse tippu, kus asub Palácio Nacional da Pena (sissepääs 7€), mis on Euroopa romantismi vanim palee, mis on samuti UNESCO nimekirjas. Selge ilmaga võib seda näha isegi Lissabonist, aga kahjuks meie olime õnnistatud vihmaga. Palee teadaolev ajalugu algab keskajast, mil seda hakati ehitama peale Virgin Mary ilmutamist. 18. saj sai ehitis kannatada piksest ning üsna pea (1755.a) tabas Portugali maavärin, mis hävitas palee varemeteni. Säilis vaid vana klooster. Kuni aastani 1838 seisid varemed puutumatutena, kuni tuli prints Ferdinand II, kes otsustas hankida endale nii selle lossi kui ka Mauride kindluse ning veel mõned omandid.  Seejärel asus ta kloostrit taastama ning ehitas uuesti üles kogu lossi, kui suveresidentsi Portugali kuninglikule perekonnale. Palee projekteeris parun Wilhelm Ludwig von Eschwege, Saksa amatöörist arhitekt, kes oli palju ringi käinud ja näinud.  1847. a sai palee valmis: kuningas Ferdinand ja kuninganna Maria II aitasid paljuski kaasa dekoratsiooni ja sümbolismi osas, mis pidid endas hõlmama ka keskaegseid ja islami elemente. Peale Ferdinandi surma läks loss edasi tema teise abikaasa  Elisa Hensleri (krahvinna Edla) kätesse. Sellele järgnes lossi müümine kuningas Luísile; 1889.a ostis Portugali valitsus selle ning peale vabariiklaste revolutsiooni  (1910) omandas see rahvusliku monumendi staatuse ning kohandati muuseumiks. Viimane Portugali kuninganna Amélia veetis seal oma viimased õhtud, enne eksiili minemist. Aja kuludes muutus ka loss, olles 20.saj alguses täiesti hall, misjärel värviti see üle originaalvärvidesse, omandades palju rõõmsama välimuse. Lossi sees näeb tubasid, mida on üritatud säilitada algsel kujul, koos mööbliga. Tänu sellele saab aimu, kuidas vanasti oldi varmad oma tubasid ülemööblistama, olles kartlikud tühjade ruumide suhtes.

Lossi ümber on Pena park, kust leiab 200 hektari ulatuses looduslikku ilu. Sinna on juba kuningas Ferdinand II ajast istutatud eksootilisi puid ja taimi, nt Lõuna-Ameerikast, Jaapanist, Austraaliast ja Uus-Meremaalt. Kahjuks hakkas meie külastuse ajal vihma nii tugevalt sadama ja taevas oli suur udu, et me ei jõudnudki parki külastada, vaid olime sunnitud ostma keebid ning auto juurde tagasi ronima. Taskus oli küll ka pilet Mauride kindlusesse, kuid peale esimeste treppide ronimist nentisime, et tuul ja vihm on nii tugevad, et meil pole mingit mõtet seda "nautida" ja sõitsime hoopis Lissaboni poole edasi.