Ookean

see all photos »

120 000 elanikuga Atlandi ookeani ääres asuvas sadamalinnas on pidevalt palju turiste, eriti juulis ja augustis (prantslaste ainus aktsepteeritav puhkuse aeg). Sadama kaitsmiseks sõdade perioodiks ehitati 14. sajandil sissepääsu juurde kaks meeletult suurt torni, mida varem ühendas jäme kett. Käisime ühes neist: 15. sajandist pärit Tour des Quatre Sergents-nimelises, mis on pühendatud 1822.a hukatud neljale kohalikule seersandile. Torni seinu katab graffiti, mille kraapisid sinna vangistatud mereväelased.

see all photos »

Arhitektuuri poolest oli selgelt näha lõunapoolsetele riikidele iseloomulikku joont - ehitised olid madalad ja päris luitunud väljanägemisega. Linn annab täiesti erineva mulje päeva- ja öövalguses. Ütleks, et pimedas on seal palju ilusam ja kulunud ilme tuleb vähem esile.

Õhtusöögi kohaks valisime rohkete restoranide seast kõige ahvatlevama ja hinna poolest sobivama menüüga koha. Prantsusmaal pakutakse väga mugavat menu-varianti, kus saab soodsa hinna eest valida mitmekäigulise eine, selle asemel, et valida iga käik eraldi ja maksta topelt. Valisime 24€ eest neljakäigulise menu variandi. Kuna ma endiselt prantsusekeelsest menüüst väga paljuei adunud, siis tegin toitude valiku päris suvaliselt. Eelroaks osutus mul grillitud singi-juustu sai, põhiroaks vähesoolane kala paari kartuliga, peale seda pakuti paar juustuvalikut ning kõige lõpuks valisime mõlemad hannibal-cannibal nimelise magustoidu, mis koosnes erinevatest jäätistest ja pani ühtlasi ka punkti meie pikale õhtusöögile - kell oligi juba 23 saamas.

see all photos »

Majutust pakkus taaskord Accori keti Etape hotell (ca 40€/öö), mis asus kesklinnast jalutuskäigu kaugusel. Esmalt oli seda autoga üsna raske üles leida, sest see oli täiesti eemal linnamürast, kuid ometi kõigele nii ligidal. Tuba oli enam-vähem samasugune, kaasa arvatud tekk.

4. päev

Ile de Ré

La Rochelle'ga silla (9€/per auto) abil ühenduses oleval Ile de Ré saarel elab ca 16 000 inimest. Saar saab enam tunde päikest kui ükski teine Prantsusmaa osa (välja arvatud Vahemere rannik muidugi). Suvel on see paljude perede lemmiksihtkoht puhkuste ajal ning augustis pole sinna soovitav reisida, kui ülerahvastatus just ei meeldi.

see all photos »

Sel ajal kui meie seal käisime polnud turistide hordid just väga suured, aga samas polnud saareke ka inimtühi. Ranna ääres võis mõnda last juba trikooväel jooksmas näha, mis siis, et täiskasvanud peitsid end jaheda tuule eest vammustesse.

Esialgu plaanisime minna hotellist kaasahaaratud brošüüris kiidetud linnu-loomaaeda, aga vee äärde jõudes pidasime vajalikumaks niisama chillida ja pikniku pidada, kuna saar oli erakordselt suvistes värvides ning päikese paistmist ei saa ometi raisata - seda ei juhtunud iga päev. Laotasimegi hotellist salaja välja transporditud teki maha, poest hangitud pika saia, juustud, veinid-värgid sinna peale ja hakkasime lebotama.

see all photos »

Märkamatult oli möödunud paar tundi ja päike oli ka pilve taha kadunud, seega oli aeg lõunauinakust ärgata. Justnimelt, sellise mõnusa ilma ja hea veiniga tuli mõlemal tukk peale ning teatavasti on tervisele värskes õhus magamine väga kasulik  :)