Lopppeatus Kampot-is paneb ehk kogu "Kambodia kogemust" ymberhindama:)

Gost town - Bokor Hill Station. Mahajaetud kasiino. Otse kalju selval:)
see all photos »

Pean roomuga todema, et viimased paevad Kambodias olid vagagi positiivsed ning hea meel on, et lahkusin hea tundega ning ei ole tana enam nii kindel kas ytlesin piiri yletades "Hyvasti" voi hoopis "Nagemiseni".

Kampot on vaike, (pisut) vasinud ja kulunud ilmega linn. Taaskord palju ajahambast puretud prantsuse koloniaalarhitektuuri. Pidin siin esialgu peatuma vaid yhe paeva, kuid jain "kinni" kolmeks:) Peamiselt peatutakse Kampotis, et votta siit yhepaevane trip Bokor Hill Station-ile. Bokor Hill Station on Kambodia korgema mae otsas asuv mahajaetud linn, mille enamus hooneid on tanaseni sailinud. Siin on mahajaetud kirik, otse kalju serval asuv kasiino, kuninga suveresidents, koolimaja. Paris ehtne "goast town". Linna asutasid 1920ndatel prantslased, kes ehitasid mae otsa oma residentsid, kuna siinne kliima oli (ja on) jahedam ja eurooplasele kergemini tasutavam (minu enda oletus:). Linn jaeti esimest korda maha 1940ndatel, voeti hiljem uuesti osaliselt kasutusele, kuid hyljati loplikult parast Khmer Rouge'i voimu.

Kirik udus - jah ikka mahajaetud!
see all photos »

Naljatasime oma reisiseltskonnaga, et "it is a once in a lifetime trip to the top of the Bokor mountin". Seda seetottu, et kes yhe korra on teekonna maest yles ja tagasi alla yle elanud, ei taha kuuldagi, et peaks seda uuesti tegema. (Aga on ilmselt nous, et teekond on siiski mae otsas kogetut vaart!!!). Mis teekonna piinarikkaks teeb on tee ise - hulleim, mida mina siiani nainud olen. Auk-augus kinni, pooleldi dzunglisse kasvanud, osaliselt varisenud! Pidevalt pidi vaatama, et puu okstega nakku ei saa voi et miski sind sootuks kastist maha ei tomba. Meie soitsime makke pick-up auto kastis. Kogu see hyplemine ning pingutus, et kastist mitte alla kukkuda kestis yle kahe tunni (ja sama palju hiljem uuesti alla). Aga nagu enne ytlesin, see oli seda vaart!!! Bokor Hill asub piisvalt korgel (vot nyyd kyll enam ei maleta kui korgel tapselt:), et kohati oled pealpool pilvi. Ja, toepoolest, on seal yleval tunne nagu liiguksid mones oudusfilmis. Kohati on vaade allolevale linnale ja merele yliselge ja siis tuleb kuskilt pilveriba, mis katab kogu ymbruse ning linna hooned kaovad tykk-tyki haaval valge udu sisse. Otse kalju aarel paiknev kasiino on vaatamisvaarsus omaette. Jumalik vaade ning tuleb vaid pisut oma ettekujutusvoimet pingutada, et manada ette pilt, milline see koht oma hiilgelaegadel vois valja naha. Muidugi teatud mottes ei olnud asukoht kasiinole just koige sobilikum - legendid raagivad, et nii monigi, kellele onn kasiinos ei naeratanud leidis, et lihtsaim viis mahamangitud raha ja volgadega toimetulemiseks, on oma ohtu lopetada kaljunukilt alla hypates.

Vaade Bokor Hillilt.
see all photos »

Bokor Hill tripil sain tuttavaks ka oma jargmise reisukaaslase Joga (Joanna) Uus Meremaalt. Selgus, et me molemad oleme edasi liikumas Vietnami - mina olin otsimas kedagi, kellega jagada taksot Kambodia ja Vietnami piirile ning tema samuti!! Nii otsustasime oma joud yhendada. Lisaks leidsime veel yhe kiwi paari (kiwideks kutsutakse uusmeremaalasi), nii oligi meil takso tais ning soidukulu 20$ sai jagada 4-ks. Oluline kokkuhoid!!

Parast Bokor Hilli, aga otsustasime Kampot-i jaada veel yheks paevaks. Jargmisel paeval rentisime Jo-ga motorolleri ja soitsime Kep-i - pisike yliarmas mereaarne linnake, mis enne Khmer Rougi reziimi oli populaarne suvituskoht ja on seda staatust ilmselt tasapisi tagasi voitmas. Nii kohalikud kui turistid soidavad sinna, et pidada mere aares pikniku ja syya varseid krabisid, lobstereid, krevette ja kalmaare. Tundus hea mote meilegi! Mille yle aga meie Joga uhked olime oli see, et soitsime sinna ISE! See voib tunduda tobe, aga need, kes on kursis minu (onnetuste)ajalooga,  teavad, et motorollerid ei ole just my speciality. Sedakorda ei saa mina loorbereid loigata, sest juhtimise poole vottis enda peale JO - kellele see  oli ka enam vahem esimene kord (emmekene, ara muretse, see on vaiksem koht ja liiklus ei vaga hull:). Aga ma pean tunnistama, et ilmselt nagime suht-koht koomilised valja, kuna noudsime endale kiivreid (mida siin keegi ei kanna) ning meie liikumistempo oli alguses keskmiselt 20 km/h. Aga sellest hoolimata tundsime tohutut vabadustunnet  - voib vaikese liialdusega (ja luuleliselt) oelda, et olime kui linnud taevas:) Veelgi poeetilisemaks minnes tahaks oelda, et kihutasime (mis on ilmselge liialdus, kui oled yleeelmist lauset lugenud) tuul lehvimas juustes (mis on ka vale, kuna mainisin eelnevat kiivrit) mooda maalili louna Kambodia kylateid (mis on aga sulatosi - loodus Kampot-i ymbruses on "nagu filmis" - sinine sinine taevas, rohelised rohelised riisipollud, palmid, bambushytid!). Pohiline on see, et veetsin ylitoreda ja eheda (just nimelt eheda!!) paeva ning nagu alguses ytlesin, on mul hea meel, et lahkusin Kambodiast taas tais positiivset energiat!!