Saabumine residentsi.

Hästi nunnu pisike provintslinnake, mis valdavas enamuses kooosneb butiikidest, mida külastavad pigem vanemad daamid.

Võõrustajaga võib väga rahule jääda :) Ei mäletagi, millal keegi mulle hommikul pannkooke valmistas :D Tundsin ennast lausa auväärse külalisena, nagu mind kutsuti! Aga üksi ringi seigeldes oleks vist küll natsa raskeks läinud, sest seal räägitakse ikka valdavalt prantsuse ja saksa keelt. Inglise keel pole just popim. Viidi mind aga igasugustesse turistikatesse, nagu lossid ja,vanalinn ning looduslikud kaunid kohad, koos lehmade ja juba kuivanud viinamarja istikutega.

Tagasitulles mul aga ei õnnestunudki illegaalsusega tegeleda...piiril otsustasin ühtlasi ka, et teen omale ID-kaardi ära. Sest, et Läti piirivalvur piidles mu 10 aastat vana passi päris tükk aega ja pidin ka lube näitama. Mu uurimise peale ei suvatsenud ta midagi vastata ja lõpuks ikkagi sain üle. Võimalik, et ma ei sarnane niiväga enam selle 15-aastase tsikiga, kes seal passis vastu vahib :D

Lennujaamast oli selge plaan minna bussijaama ning loomulikult läksin vale bussi peale nagu kõik teised turistidki. Küsisin küll bussijuhi käest inffi, aga me ei leidnud ühist keelt ning selja taga mingi usakas teatas, et buss läheb siiski tsentrumisse. Läkski, aga sealjuures polnud mul aimugi, millises tsentrumi osas see lõpp-peatus oli. Usakas oli bussis hakanud vaikselt pinda käima ja tormasin oma punase kohvriga suvalises suunas edasi. Kuna eriti aimu polnud, kuhu minema peaks, sis jäin seisma ja pidasin endaga nõu kuni kuulsin jälle usaka häält selja taga. Selgus, et ta oli minuni juhatanud teise eksinu, kelleks osutus Riia kaardiga eestlane :D Tegime kindlaks, et oleme siiski 5 min jalutuse kaugusel oma sihtkohast! Bussi sisenemisel ei suutnud ma jälle ühist keelt bussijuhiga leida, nii me siis rääkisime: tema saksa-prantsuse ja mina inglise keeles. Ma tegelt täitsa mõistan tema kahtlust, sest ma andsin talle närimiseks eestikeelse e-pileti, mille ta kõhklusega ikka vastu võttis.

Sõit möödus muidu vahesündmusteta, kui välja arvata selline seik, kus järsku hakkas kostuma kisa "Artur..Artur!". Tundus, nagu keegi hakkas telekast mingit Vene filmi vaatama, aga tegelt oli paanikas üks reisijamutt, kes togis oma vanameest ja paanitses. Põhjust oli ka, sest vanamees ei ärganud üles! Täpselt selline nägu oli, nagu oli lusika nurka visanud. Päris creepy oli tegelikult. Inimesed olid kuidagi väga ükskõiksed ja ega isegi ei osanud midagi teha. Bussijuht tellis kiirabi ka ära vahepeal. Õnneks vanamees hakkas mingi aja pärast ägisema ja näitas elumärke ning oli täitsa okitoki. Ca 15 min pärast viis kiirabi ta igaks juhuks minema.

U 5.30 paiku on natsa hirmus üksinda Vana-Pääsküla bussipeatuses kooserdada, aga milleks siis emad on, onja :D Selline seiklus oli siis.